Kui 2016. aastal andis Noored Olümpiale välja oma esimese stipendiumi, kasutasime toetajatele selgitamiseks üht humoorikat võrdlust: Noored Olümpiale on nagu heategevusmaailma riskikapitalifond – investeerime noortesse, vähekogenud sportlastesse ja loodame, et mõni neist teeb ühel hetkel nn 10x.
See mõte pani paljud muigama. Mitmed ütlesidki, et jäävad siis oma „investeeringu“ tootlust ootama.
Meie esimene stipendium läks Põltsamaa noormehele Marten Liivile, kes ütles, et tema eesmärk on Ants Antsoni aeg üle sõita. 2017. aastal toetasime teiste seas Kristjan Ilvest, kes oli just alustanud võistlemist täiskasvanute klassis. 2018. aastal sai stipendiumi Katrina Lehis, kes oli pärast emaks saamist tippsporti naasnud ja keda sel hetkel ei võetud isegi koondisesse.
Täna ei ole nad Eesti spordis enam uued nimed – neid teab iga tõsisem spordisõber. Eelmisel nädalavahetusel maksid nad oma „dividende“ eriti emotsionaalsel kujul: EM-i pronksmedal, MK-etapi kolmas koht ja MK-etapi kuues koht.
Kui kogu Eesti rõõmustas, siis Noored Olümpiale pikaajalised toetajad said seda teha erilise soojusega. Need sportlased said just oma karjääri kõige kriitilisemal hetkel toetust inimestelt, kes uskusid neisse varem kui tulemused seda nõudsid.
Pole paha tunne. Ja jääb vaid loota, et peagi hakkavad küpsema ka järgmised „investeeringud“.