Täiesti veider asi juhtus. Vastu neljapäeva nägin terve öö unes, kuidas ma sõuan pikas kaheksases sõudepaadis koos Noored Olümpiale stipendiaatide Christopher Heina ja Kaarel Kiiveriga. Neil on ühine eesmärk ja meil on ühine eesmärk. Muudkui sõuame. Hommikuks olin täiesti läbi sõudmisest.
Kaheksane paat on võimas. Tahtmatult tekib natuke viikingi tunne. Vaatan enda ümber ja seal on Noored Olümpiale toetajad, igaühel aer käes ja keskendumine maksimaalne. Muudkui sõuame.
Kõigil on sama ülesanne. Kui sügavale aer panna, millal see veest välja võtta, kuidas teistega täpselt samal ajal tõmmata. Alguses on pusimist ja rütmi otsimist, aga mingil hetkel tunnen, kuidas paat meie all jõu sisse saab. Iga tõmbega tuleb kiirust juurde.
On muidugi täiesti võimalik, et sellel unenäol oli üsna lihtne põhjus. Eelmise kolmapäeva õhtul tegime Harku sõudebaasis oma toetajatele just sellise ürituse, kus meie sõudjad viisid meid kaheksapaadiga järvele.
See oli vägev, unikaalne ja kuidagi väga sümboolne kogemus.
Sest tegelikult olemegi meie iga stipendiaadi jaoks natuke nagu tema kaheksapaat.
Sportlane teab, kuhu ta tahab jõuda. Aga paadis loeb iga sõudja ja iga tõmme. Kui kõik hoiame fookust, tõmbame ühes rütmis ja anname oma osa, siis võib-olla suudamegi anda sellele paadile piisavalt hoogu, et meie sportlased olümpiale jõuaksid.